Kakumi rahvuspark

Raja algus

Kakum. Raja algus. Instruktor

Enne reisi eelnevate Ghanas käinud vabatahtlike, rännumeeste ja turistide reisikirju ning blogisid lugedes jooksis Kakumi nimi enamikest neist läbi. Wikipedia ütles, et troopilise vihmametsaga kaetud rahvuspark võtab enda alla 375 ruutkilomeetrit ja on moodustatud 1992. aastal (kaitse all alates 1931). Teistest kaitsealadest erilisemaks muudab rahvuspargi asjaolu, et see loodi kohalike inimeste initsiatiivil. Kõige enam on Kakum kuulsust kogunud oma rippsildadega puulatvu ühendava matkaraja poolest, mis olevat ainuke omataoline kogu Aafrikas.

Oma väljasõidul rannikule otsustasin raja ka ise üle vaadata. Olgu nende prohvetitega ja nende kuulsusega nagu on, aga rahvuspark tundus sel päeval tõepoolest olevat populaarsem võõramaalaste hulgas. Järjekorras ootasin rajalepääsemist keskkooliõpilastega naaberriigist Togost, kes olid 13-tunnise sõidu ette võtnud ainult selle raja külastamiseks. Ka obroni-de (twi keeles valge mees) osakaal külastajate hulgas oli väga kõrge. Sildadel liigeldes kulus küll suurem tähelepanu kohati ligi neljakümne meetri kõrgusel kõikuva raja peal püsimiseks, aga puulatvades olevate platvormide peal sai hinge tõmmata ja vaadet nautida.

Kakum. Puuladvad tallaaluseid kõditamas

Kakum. Puuladvad tallaaluseid kõditamas

Ilmselt olen Eestis looduse õpperadadega liiga ära harjunud, aga sellistesse kohtadesse lähen alati eeldusel, et saan lihtsa vaevaga omandada ja kinnistada oma teadmisi või nakatuda huviga mõne konkreetsema teema vastu. Mul on enda ees piinlik, kuna viibin juba kaks kuud ülipõnevate ja liigirikaste koosluste lähedal, aga endiselt oskan taimi määrata vaid tasemeni puu või miski muu. Kahjuks ei saanud ma selles osas palju targemaks ka Kakumi rahvuspargis.

Terveilm.ee lehelt avastasin, et 2004 aastal on Kakumi rahvuspargis GLEN-i praktikal viibinud Andres Eestimaalt, kes kirjutas nõnda: “Olles tutvunud lähemalt Kakumi rahvuspargiga ning konsulteerinud taimeliikide kaardistamise osas metsaameti töötajaga, otsustati see tööülesanne  kõrvale jätta, kuna kumbki GLEN vabatahtlik ei olnud botaaniku haridusega ning isegi kogenud Lääne-Aafrika vihmametsadele spetsialiseerinud ekspertidel on puude ja põõsaste liike raske kindlaks teha ilma sisselõigete tegemist puutüvedesse, mahlaproovide võtmist või õite ja viljade analüüsi.” Loodan siiski juba sel nädalal leida aega Kumasi tehnikumi ja bot.-aia külastamiseks ning endale meeldetuletava botaanika kiirkursuse korraldada ja mõnigi sellekohane teadmine kaasa võtta.

Mina puu otsas

Mina puu otsas

Vähemasti enamik kohatud linde olen üritanud, kohati ristis hammastega, välimuse järgi ära määrata (häälitsused on täiesti tume mets). Imetajatest loomadest olen metsas kohanud vaid mona ahve. Roomajaid peaks Ghanas olema 154 liiki: sisalikke kohtab igapäevaselt ka linnas ning üht rohelist värvi madu olen trehvanud.

Üldine emotsioon Kakumist on siiski ülipositiivne. Ka ainuüksi raja peal kõndimise kogemuse pärast oleks tasunud retk ette võtta. Kõik negatiivne, mis turistilõksudega tavaliselt kaasneb ja mind üldjuhul neist kaarega eemale hoiab – ennekõike abitute arrogantsete ent nõudlike lääne turistide ja kohalike, kes püüavad neist pealetükkivate meetoditega võimalikult palju raha välja pigistada, mutualism – ei suutnud mind seekord häirida.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s