Kokkuvõttev jutuke minu praktikast Ghanas terveilm.ee leheküljel: http://www.terveilm.ee/blogi/rahu-ja-prugi-ghanas/

Advertisements

Head sõbrad ja huvilised!

Aitäh, et olete minu praktikale Ghanas lahtioleva blogi vahendusel kaasa elanud. Nüüdseks olen tagasi kodumaal. See ei tähenda, et blogi oleks suletud. Siit hakkab saama infot minu maailmaharidusliku jätkutegevuse kohta Eestis.

Käesolevaga edastan hoopis info, et GLEN programmi uus kandideerimisvoor on avatud.
Tänavu on võimalik valida lausa kümne erineva projekti ja sihtriigi üle.

Vaata ja uuri täpsemalt: http://www.terveilm.ee/glen/
Juhul kui tundub, et kohe kuidagi ei saa osaleda, siis vaata ikkagi. Päris huvitavaid asju kirjutatakse.

GLEN võrgustiku koordinaator Eestis on Arengukoostöö Ümarlaud ja projekti rahastab Välisministeerium.

Vastan hea meelega kõigile küsimustele!

Kakumi rahvuspark

Raja algus

Kakum. Raja algus. Instruktor

Enne reisi eelnevate Ghanas käinud vabatahtlike, rännumeeste ja turistide reisikirju ning blogisid lugedes jooksis Kakumi nimi enamikest neist läbi. Wikipedia ütles, et troopilise vihmametsaga kaetud rahvuspark võtab enda alla 375 ruutkilomeetrit ja on moodustatud 1992. aastal (kaitse all alates 1931). Teistest kaitsealadest erilisemaks muudab rahvuspargi asjaolu, et see loodi kohalike inimeste initsiatiivil. Kõige enam on Kakum kuulsust kogunud oma rippsildadega puulatvu ühendava matkaraja poolest, mis olevat ainuke omataoline kogu Aafrikas.

Oma väljasõidul rannikule otsustasin raja ka ise üle vaadata. Olgu nende prohvetitega ja nende kuulsusega nagu on, aga rahvuspark tundus sel päeval tõepoolest olevat populaarsem võõramaalaste hulgas. Järjekorras ootasin rajalepääsemist keskkooliõpilastega naaberriigist Togost, kes olid 13-tunnise sõidu ette võtnud ainult selle raja külastamiseks. Ka obroni-de (twi keeles valge mees) osakaal külastajate hulgas oli väga kõrge. Sildadel liigeldes kulus küll suurem tähelepanu kohati ligi neljakümne meetri kõrgusel kõikuva raja peal püsimiseks, aga puulatvades olevate platvormide peal sai hinge tõmmata ja vaadet nautida.

Kakum. Puuladvad tallaaluseid kõditamas

Kakum. Puuladvad tallaaluseid kõditamas

Ilmselt olen Eestis looduse õpperadadega liiga ära harjunud, aga sellistesse kohtadesse lähen alati eeldusel, et saan lihtsa vaevaga omandada ja kinnistada oma teadmisi või nakatuda huviga mõne konkreetsema teema vastu. Mul on enda ees piinlik, kuna viibin juba kaks kuud ülipõnevate ja liigirikaste koosluste lähedal, aga endiselt oskan taimi määrata vaid tasemeni puu või miski muu. Kahjuks ei saanud ma selles osas palju targemaks ka Kakumi rahvuspargis.

Terveilm.ee lehelt avastasin, et 2004 aastal on Kakumi rahvuspargis GLEN-i praktikal viibinud Andres Eestimaalt, kes kirjutas nõnda: “Olles tutvunud lähemalt Kakumi rahvuspargiga ning konsulteerinud taimeliikide kaardistamise osas metsaameti töötajaga, otsustati see tööülesanne  kõrvale jätta, kuna kumbki GLEN vabatahtlik ei olnud botaaniku haridusega ning isegi kogenud Lääne-Aafrika vihmametsadele spetsialiseerinud ekspertidel on puude ja põõsaste liike raske kindlaks teha ilma sisselõigete tegemist puutüvedesse, mahlaproovide võtmist või õite ja viljade analüüsi.” Loodan siiski juba sel nädalal leida aega Kumasi tehnikumi ja bot.-aia külastamiseks ning endale meeldetuletava botaanika kiirkursuse korraldada ja mõnigi sellekohane teadmine kaasa võtta.

Mina puu otsas

Mina puu otsas

Vähemasti enamik kohatud linde olen üritanud, kohati ristis hammastega, välimuse järgi ära määrata (häälitsused on täiesti tume mets). Imetajatest loomadest olen metsas kohanud vaid mona ahve. Roomajaid peaks Ghanas olema 154 liiki: sisalikke kohtab igapäevaselt ka linnas ning üht rohelist värvi madu olen trehvanud.

Üldine emotsioon Kakumist on siiski ülipositiivne. Ka ainuüksi raja peal kõndimise kogemuse pärast oleks tasunud retk ette võtta. Kõik negatiivne, mis turistilõksudega tavaliselt kaasneb ja mind üldjuhul neist kaarega eemale hoiab – ennekõike abitute arrogantsete ent nõudlike lääne turistide ja kohalike, kes püüavad neist pealetükkivate meetoditega võimalikult palju raha välja pigistada, mutualism – ei suutnud mind seekord häirida.

Cape Coast

Töönädalad on senini möödunud peaasjalikult kontoris, ainult nädalavahetuse päevasid kasutades Kumasist eriti kaugele ei jõua ning senistel nädalavahetustel olin külastanud Kumasi lähedal asuvaid vaatamisväärsuseid.

Eelmise reede (6. sept) võtsin aga vabaks ning otsustasin korraks Nipernaadina kondama minna, siht lõuna ehk ranniku poole. Eelnevalt ammutasin infot võimalike vaatamisväärsuste kohta, üritasin Google kaartidest Lõuna-Ghana pähe õppida ning reede hommikul läksin koos päikesetõusuga Metro Massi bussijaama. Minu suureks üllatuseks oli Cape Coasti nime all olev järjekord kõige pikem (ca 300 inimest). Otsustasin siiski ootamama jääda, sest kahe kuu jooksul ei olnud ma Kumasist kaugemale kui 50 km käinud ja ühtegi ööd polnud ma väljaspool oma külaliskodu maganud. Lootust reisimiseks anti, sest umbkaudu iga tunni järel tuli uus buss. Ootamise tegi põnevamaks järjest tugevnev kõhutõbi. Peale kolme tundi ootamist, iga natukese aja järel bussijaama väljakäigu vahet jooksmist ning järjekorras minu taga olnud naisterahva kohahoidmispalvetega ära tüütamist, otsustasin alla anda. Oli ilmne, et niimoodi ma sõitu vastu ei pea.

Varahommikune rand. Cape Coast. Täna merele ei minda.

Varahommikune rand. Cape Coast. Täna merele ei minda.

Pooletunnise trotrosõidu kaugusel asuv keemik-apteeker, kes mulle malaariagi vastu head ravimid andis, leidis ka seekord droogid, mis surma silme eest ära võtsid – otsekoheselt. Kohe nii hästi, et otsustasin veel korra õnne proovida ning saingi koha erafirma Diplomats bussile, makma läks sõit küll poole rohkem (10 cedi ~ 4€ võrra) kui planeeritud.

Usun, et kogu Baltikumis ühtegi maanteed, mis kogu oma ulatuses nii heas korras oleks kui Kumasi – Cape Coast maantee. Sõitmine sel teel luks-bussis näitas jällegi kui palju kontraste siin leida on. Eriti kui tee läbi vaesemate külade viis.

Festivalimelu

Festivalimelu

Tee kulges suures osas läbi mõnusalt künkliku troopilise vihmametsa. Roheline värv Ghana lipul on täiesti õigustatud (trikoloori teised värvid on punane – rahu nimel valatud veri; kollane – maavarad). Raadiost Ghana – Zambia rahvuskoondiste vahelist jalgpallikohtumist kuulates sõitsin Cape Costist mööda poolele teele Takoradisse. Kuna oli juba pime võtsin nõudepeatuse esimese külalistemaja sildi peale, läkski õnneks: ruumi oli ja hind sobiv.

Laupäeva hommikut alustasin jällegi üsna vara. Bioloogiline äratuskell kipub viimasel ajal juba poole kuue ajal hommikul tirisema. Sõitsin trotroga Cape-Coasti tagasi ning diplomeeritud laevamehena tahtsin tingimata merd näha. Igal sammul, mis ma teen tõmbab mu nägu muigele, sest pidevalt avastan kui vähe ma ilma ja elu näinud olen. Nimelt nägin ja sain ookeani katsuda esimest korda elus. Meri oli rahutu, rannajoon inimestest tühi ning paadid palmide all. Kalur Justice rääkis, et täna meri kalale ei luba minna ning et olla Cape Coasti festivali kulminatsioonipäev. See siis ka põhjuseks, et eelmisel päeval bussi keeruline saada oli. Hommikupoolikul käisin Kakumi rahvuspargis, millest kirjutan eraldiseisva postituse.

Loss, mille väravatest ei tuldud tagasi. Cape Coast

Loss, mille väravatest ei tuldud tagasi. Cape Coast

Õhtupoolikul sain osa Fetu Afahie festivali rongkäigust. Kui Ashanti (Kumasi) piirkonna pärimusest ja kultuurist hakkan juba pisut mõikama, siis hirmus kahju oli, et kohalikest Fetu (Cape Coasti piirkonna) traditsioonidest ma midagi ei teadnud. Rongkäiku vaadates tutvusin fotograafi ametit pidava Frankiga, kes oma initsiatiivil vahel üht-teist seletas, aga minu küsimustele oli enamasti vastuseks: “Nad on spirituaalsed tegelased, ainult nemad ise teavad, miks nad niimoodi käituvad või välja näevad”. Minu äratundmisrõõmuks ühtisid mitmed sümbolid ja kombed ashantidega.

Üks Ghana kuulsamaid objekte on Cape Coasti kindlus, mis esialgu ehitati puidu ja kullaga kauplemise kohaks, hiljem muutus “orja-lossiks” (Gate of no return). Praegu on seal muuseum.

Õhtu viis mind siiski Cape Coasti linnast minema, sest festival oli kõik külalistemajad täis löönud. Kakskümmend kilomeetrit eemal leidsin ühe vaba toa. Tähtede alla ei julge veel siin maal jääda.

Lühidalt õlitamata keravälkudest

Palju inimesi ma kohanud ei ole, kes Eestist midagi kuulnud oleks Aga kuidagi kodune ja tore moment oli trotro ukse peal kohata ka soome keelt.

Senini ei ole ma kohanud palju inimesi, kes Eesti olemasolust varem teadlikud oleks olnud. Aga kuidagi kodune ja tore moment oli trotro ukse peal kohata ka soome keelt.

Õpingud bio-geo teaduskonnas, kaasalöömine keskkonna-organisatsioonide töös ning pidev ümbritsetus keskkonnasäästlikest inimestest on minu väärtushinnanguid kauba ja inimeste liigutamise erinevatest meetoditest väga palju kujundanud. Ilmselt on ühiskond minu näol kaotanud ühe potentsiaalse tulihingelise autopede. Siiski peaksin natukene kapiust paotama ja tunnistama, et autod ja tehnika ikkagi päris külmaks mind ei jäta ja kirjutan üles mõned tähelepanekud liiklusest.

Linnasisene ühistransport on jäetud väike-ettevõtjate ja FIE-de pärusmaaks. Reisijate vedu korraldavad sõiduautod ja mikrobussid on linnapildis äratuntavad kollaste numbrimärkide järgi ning moodustavad umbes poole kogu tänaval liikuvast tehnikast (eelmine ja järgnevad jämedad hinnangud ning statistika põhinevad minu vaatlustel ja üldistustel ning ei pretendeeri täpsusele, tõele ega tsiteerimisele).

Kõige kiiremini ja soodsamalt suudavad suure hulga inimesi ühest kohast teise vedada trotrod – nii kutsutakse mööda linna sõitvaid mikrobusse. Mujal Aafrikas tuntud ka nimede all lorry-bus ja bush-taxi. Tegu on reisijate veoks ümberkohandatud kaubikutega, mis enamasti Euroopas oma esimese elu ära on elanud. Levinuimad automargid on igiliikurina tuntud Mercedese TN seeria kaubiku variatsioonid (tootmises 1977-1995) ja Nissan Urvan, mis ilmselt varsti annavad oma liidripositsiooni trotro-transpordis üle Kia Pregiole ja Mercedes Sprinterile. Kohalike standartite järgi mahub tavalisse trotrosse 15-25 istet. Nii palju kui trotros on kohti, nii palju võetakse sinna peale ka inimesi. Üldiselt rohkem mitte, aga tavaliselt ka mitte vähem. Trotro meeskonnas on kaks inimest: bussijuht ja mate (ingl. keeles sõber). Bussijuht juhib ning mate otsib otsib reisijaid ja korjab raha. Oma trotro sihtkohta karjub mate sõitva bussi lahtise ukse või akna peal kõõludes. Kui kuuled soovitud sihtkohta viipa käega ja saadki peale. Süsteem töötab täitsa hästi ja liinid täituvad trotrotega vastavalt reisijate vajadusele.

Taksod tunneb ära oranžikat tooni tiibade järgi ning jagunevad liini- (shared) ja privaattaksodeks (dropping). Liine sõitvail taksodel on fikseeritud taksid, dropping-taksodega tuleb enne sõitu hinna suhtes kaubale saada. Taksodena kasutatavatest automarkidest on kõige populaarsemad Opel Kadett/Astra, Kia Pride/Rio ja Toyota Corolla.

Linnade vahele pani üle-eelmine valitsus liikuma riikliku firma Metro Mass bussid, mis on suured, lihtsad, soodsad ning nende väljumisele võib enam-vähem kindel olla. Juhul kui näiteks eraisik bussi täis ei saa, siis välja ei sõideta. Erakapitalil põhinev firma V.I.P. pakub soolasema hinna eest uute luks-bussidega liiklemise võimalust. Korra olen ka seda proovinud – ilmselt kõige luksuslikum ja avaram buss, millega kunagi sõitnud olen.

Trotrod liiguvad ka maanteedel, aga seal soovitatakse nende kasutamisest hoiduda. Hetkel, mil need 80-90 km/h sisse võtavad, muutuvad need ratastega kirstudeks. Ka minul on juba mitu korda juhtunud, et trotro ei jõua linnas tehnilise rikke tõttu sihtkohta. Keegi ei tee skandaali, mate maksab läbimata teekonna jagu raha tagasi ja võtan järgmise trotro. Väike tehniline viperus maanteel (näiteks hoo pealt mõne ratta kaotus) võib paljudele inimestele korraga saatuslikuks saada. Ohtlikud tunduvad trotrod ka jalakäija seisukohast, sest jalakäijatesse suhtub trotrojuht kui tuvidesse – küll nad viimasel hetkel eest ära hüppavad. Ka minul sai eest ära hüppamine päris kiiresti selgeks. Tihtilugu kipuvad trotrotel ja veoautodel, muude tehniliste hädade kõrval, tagasillad viltu all olema. Jalakäijana tekitab natukene kõhedust kui minu suunas künkast alla sööstab mõni trotro või raskeveok, millel on paarikümnekraadine “triiv.”

Kuigi autod ei ole tihti tehniliselt korras, siis puhtusest peavad siinsed autoomanikud väga lugu. Tee äärde jäetud sõiduk kattub ühe päevaga läbipaistmatu punaka liivatolmu kihiga, aga määrdunud autoga ei sõida mitte keegi. Taksojuhid hõõruvad oma autot pidevalt lappidega ning isegi kolmkümmend aastat vanad sõidukid säravad nagu uued. Ka salongid hoitakse piinlikult puhtad.

Nii nagu kõikjal, on inimesed ka liikluses üksteise suhtes ülimõistvad ja viisakad ning teineteist lastakse kenasti vahele. Näiteks pole mingi probleem reguleerimata ristmikul teha vasakpööret üle kuue sõidurea. Ummikutes on liikumine küll väga aeglane, aga sujuv ning kõigil on võrdne lootus edasi pääseda. Kohati tundub, et liiklemine toimub maismaa reeglite asemel veeseaduseid silmas pidades. Veeliiklusele on sarnane ka ohtrate visuaal- kui ka helimärguannete kasutamine. Ilmselt annab keskmine trotrojuht meie kodust kesklinna sõidu ajal (ca 10 km) rohkem kordi helisignaali, kui mina seda oma üheksa-aastase juhistaaži juures kokku teinud olen. Nädalapäevad tagasi juhtusin raadiost kuulama liiklussaadet, mille eesmärgiks oli ärgitada elukutselisi autojuhte hoidma oma auto peeglid korras ning neid ka aeg-ajalt kasutama. Nii on näiteks tavaks enne iga möödasõitu sellest teavitada möödasõidetavat juhti helisignaaliga. Sõitu alustava või rida vahetava juhi kohustus ei tundu olevat kontrollida, kas keegi tuleb tagant või ei.

Esmapilgul tundus liiklus nii rahulik ja südamlik, et jäi arusaamatuks, miks näevad enamik taksosid ja trotroid mõlkide tõttu välja nii nagu oleks neile elevant peale istunud. Vastuse sain siis, kui esimest korda Kejetiasse sattusin. Kejetias, kus paikneb Kumasi süda, turg ja bussijaam, trotrojuht oma venda enam ei tunne ja trügimine läheb praktiliselt vägivaldseks. Minu isiklik rekord on ühe sõidu kestel sattuda kolme plekimõlkimisse.

Kejetia trotrojaam. Siit on võimalik leida endale sõiduk igasse punkti linnas. Kaasa arvatud otse meie maja ette.
Kejetia bussijaam. Siit on võimalik leida endale sõiduk igasse punkti linnas. Üks liinidest sõidab ka otse meie maja eest läbi. Ainult, et arvestama peab vähemalt tunniga, et trotro pildil olevast sasipuntrast liikuma pääseks.

Hetkel on kogu autopark imporditud. Sel nädalal kirjutas Daily Graphic nupukese, et Ghanas loodud auto prototüüp Smati Turtle 1 läbis esimesed testid:

Lapi vanatüdrukutega raksus

August on kõige külmem kuu. Praegune päevane temperatuur on täiesti võrreldav Eesti suveilmaga, minu jaoks täiesti talutav ning isegi mõnus. Jätan siinkohal arvestamata täna e-ajalehest loetud fakti, et nädalavahetuseks lubab kodumaale juba nullilähedast õhukülma ja võtan meelevaldselt Eesti suve etaloniks sooja rannailma. Meil siin on sombune, sajab suhteliselt harva ning kui sajab, siis enamasti uduvihma. Aprillist oktoobrini kestva vihmaperioodi jooksul on august siin kõige kuivem aeg. September on kõige sademeterikkam kuu, seega on lootust, et näen ära ka tõelise vihmaperioodi. Inimesed kannatavad praegu külmetushaiguste käes ning ka malaariat esineb sagedasti.

WHO hinnangul tappis malaaria 2010 aastal 600 000 kuni 1,2 miljonit inimest. Enamik neist Aafrikas. Üks argument meie plastikjäätmete projekti juures ongi see, et jäätmed rentslites ja ojades tekitavad seisvat vett, mis on malaariat levitavatele sääskede vastsetele väga meelis kasvupaik. Seaduspärasused prügi, seisva vee ja malaaria vahel ei ole siin tegelikult kellelegi võõrad. Probleemi põhjuseks lihtsalt harjumus ja prügitaristu olematus.

Olles enne reisi ära kuulanud mitmesugused arvamused, otsustasin siinviibimise ajal võtta preventiivset ravimit Lariam. Kuigi sajaprotsendilise kindlusega „vaktsiini“ malaariale ei ole, siis profülaktilistest ravimitest olla Lariam kõige tõhusam. Teisest küljest on ka tema kõrvalmõjud kõige suuremad. Esmaspäev on minu jaoks Lariami-päev. Need õhtud saab muretul meelel mööda saata sedasi, et ükski tavapärane mõttearendus võimalik oleks. Õnneks on ebaharilikud meeleolu ja käitumise muutused nagu muretsemine, ärevus, pidev soov nutta, agressiivsus, enesetapumõtted jne minu jaoks võõraks jäänud. Avaldunud toimeid ja meeleolud senini olnud igati positiivset laadi. Võiks öelda, et isegi nauditavad. Kuna olen majas ainukene, kes nimetatud drooge tarvitab, siis üritan nende mõju all olles suhtlemist vältida.

Kohalike jaoks on malaaria tavaline, ilmselt nagu minu jaoks gripp Eestis. Tõbi tuntakse ilma arsti abita ise kohe ära ja võetakse kiiresti kasutusele õiged meetmed ja ravimid. Kuigi olin malaaria sümptomite ja haiguskulu kohta päris palju lugenud ja uurinud, siis minule oli tarvis ikkagi terve nädala jagu aega, täielikule voodirežiimile sattumist ja peaaegu kõigi sümptomite avaldumist, enne kui kahtlustama ja professionaalset abi otsima hakkasin. Lootsin ka ilmselt liialt oma ennetava ravimi peale ning arvasin, olen tegemist on lihtsa külmetusega.

Eelmisel neljapäeval sõitsid Britt, Matyas ja Matthew riigi põhjaossa. Ka minul oli kott pakitud, aga vahetult enne väljasõitu otsustasin maha jääda. Ilmselt tegin õigesti, sest sain rahulikult põdeda ja end ravitseda. Pealegi asub lähim velskripunkt meie praegusest kodust nägemis-ulatuses. Niisiis kaks möödunud nädalat on läinud halltõve nahka. Positiivset võibolla niipalju, et loodetavasti oskan nüüd malaaria kohe ära tunda ja asun kiiresti ravi kallale. Muidugi kõige parem ennetus on vältida sääsehammustusi. Neli päeva ohtrat tablettide (18 tabletti päevas) söömist ning täna, viiendal päeval, on tunne nagu poleks haige olnudki. Vast sai plasmoodium sel korral tagasi surutud.

Sattusin lugema Piret Paali artiklit malaariast Eestis (Horisont 2011). Soovitan teistelegi: http://www.horisont.ee/node/1675

Samast artiklist kopeerisin: Lõuna- ja Ida-Eestis on malaariat tuntud Lapimaa haiguse nime all. See nimetus põhineb ainult Eestis tuntud kujutelmale, et kodumaise malaaria põhjustajaks olid Lapimaa rahvas ehk Lapi nõiad, kes hingede kujul eestlasi piinamas käisid. Kuigi vaevajateks võisid olla nii mehed kui naised, usuti, et naised olid kurjemad ning seepärast nimetati neid halvustavalt Lapimaa litsideks või vanatüdrukuteks.

Olukorrast riigis

Oma esimeses postituses mainisin, et kogu Ghana pilgud on suunatud Ülemkohtu poole, kus on esmakordselt Ghana ajaloos vaidlustatud presidendivalimiste tulemused. Möödunud aasta lõpul toimunud valimiste võitjaks kuulutati ka eelneval perioodil valitsuse moodustanud sotsiaaldemokraadid – National Democratic Congress (NDC) – koos presidendiga John Dramani Mahama. Kuni eelmise suveni juhtis riiki John Evans Atta Mills, kes 24. juulil 2012 raske haiguse tagajärjel presidendiametis suri. Uueks presidendiks tõusis seni asepresidendi kohuseid täitnud Mahama.

NDC rivaal, parempoolne New Patriotic Party (NPP), mille eesotsas on Nana Addo Dankwa Akufo-Addo, vaidlustas 28. detsembril valimiste tulemused. Alates aprillist on toimunud Ülemkohtus tõendite ülevaatamine ja osapoolte tunnistuste kuulamine. Istungeid kanti üle nii teles kui ka raadios, ajalehed avaldavad kohtus öeldu  stenogrammi vormis ning valimised on igapäevaseks kõneineks kogu riigis.

Kuni juuli lõpuni koguti tõendeid ja kuulati üle tunnistajaid. Juba kaks korda edasi lükatud otsuse väljakuulutamise uueks tähtajaks on määratud 29. august. Vaekausile on jäänud veidi vähem kui neli miljonit häält, mis vaidlustajate tõenditele tuginedes on võltsitud. Leitud on nii üleliigseid sedeleid, ilma biomeetrilise tuvastuseta valijaid kui ka valimisprotokolli lehti, millel on korduvad järjekorranumbrid – nö roosad (kopeer)lehed. Vaidlustajad nõuavad, et nende valimisjaoskondade, mille töös leiti vigu, protokollid tühistataks. Mahama toetusprotsent väheneks viimaste arvutuste kohaselt 41,8 protsendini ning Akufo-Addo oma tõuseks 56,9 peale. Juhul kui õigus antaks vaide esitajatele on olemas võimalus nii uuteks valimisteks, mis tuleks kolme kuu jooksul korraldada, kui ka otse NPP valimiste võitjaks kuulutamiseks.

Ülekanded kohtusaalist on kaasahaaravad ja lihtsad, kuigi takerdutakse tihtilugu natukene kentsakatesse probleemidesse ja skandaalidesse. Näiteks 15. juulil vaieldi terve päev valimiskomisjoni ja NPP vahelise andmevahetuse vormi üle. Mitmeid tunde kestnud vaidluse tulemusena tunnistas valimiskomisjoni esimees Dr. Afari Gyan: „I don’t know what a PDF file is.

Viimaste päevade suurim skandaal puudutab NPP peasekretär Kwadwo Owusu-Afriyie väljaütlemisi twi-keelses raadios Oman FM. Owusu-Afriyie, rahvasuus tuntud kui Sir John, mõnitas otse-eetris vastaseid, nimetas kohtunikke erapoolikuteks ning naeruvääristas isegi kohtuniku nime kõla. Juhul kui Sir John tänase tööpäeva jooksul 5000 Ghana cedi (1800 €) suuruse trahvi ära maksab, pääses ta napilt reaalsest vangistusest.

Mis-tahes otsus langetatakse, rahutuste tekkimise võimalikkust peetakse väga väikeseks. See ei ole ghanalaste loomuses. Igapäevaselt ilmub ajalehes erinevate valdkondade arvamusliidrite manitsusi rahu säilitamiseks. Üleeile olid siiski riigi põhjaosas mõlema suurema partei noortekogud ja poolehoidjad tänavatel. Eesmärgiks oli üheskoos osaleda jalutuskäigul rahu nimel.